Mind läbi elu jälitanud keegi
Kes polnud teadmine ja usk
On armu needus kui ei keegi
Mu järel käis kui lummav tusk
Oh pimedus, kus olid enne valgust
Ja vaikus kuuldamatult loodi helides
Nii armu needusest sai armutuse algus
Kui loodi olemine olematuses
Seal koerana mu kannul luuras
Mu armu needus, keda vihkasin
Ma tahtsin olla armastusest vaba
Ja samas nuttes teda ihkasin
"Oh õilis rüütel, seisata
Ma kerjus küll, kuid palun teid kui surija
Kes oma viimast soovi tahab soovida
Te vaadake, see koer, mu ainus sõber
Jääb siia üksinda
Kuid oleks valmis ustavalt teid teenima
Ta pilgust näen, ta igatseks teid juba näha peremehena."
"Oh härra," vastas mul ta
"Kui loom on truu, siis jääb ta teiega."
"Siis tapke ta, üks kahest valige
Et surmahetkel mu tänu teile needuseks ei saaks."
Neid sõnu kuuldes rüütel kahvatas
"Miks saatus teid mu teele tõi?"
Ja raskel käel siis võtnud relva, ta selle palge lõi
"Ma meelsamini sihiks peremeest kui looma
Kuid kardan, teid kaitstes peaksin koera nagunii ma ohvriks tooma."
Siis peatus hetk ja ennem veel, kui kõlas lask ja kustus pilk
Ja lõppes kõik, kui algas silmapilk
Ja rüütel, justkui äkki väsind, pea kuklas
Raskelt langes käsi
Seal maanteetolmu kukkus püss
Ja vajus laskja õilis keha