Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks Saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks Sa süütad siis lõhnava sigari suhu Ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid Teel nälginud libudel näpistad palgeid Ja hõiskad kui poisike silmates suli Kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli Sa viipad ta pimeda värava taha Ja jätad tal' kübara, mantli ja raha Siis kaisutad teda ja taandudes ruttu Kaod otsekui viirastus vihma ning uttu