Külmunud maa igatseb lund Pehmet ja kohevat sängi Tuisk kogub hoogu ja keerutab käest Valgete helveste kanga Meelitab astuma õue ja öhe Aru ei anna ja lähen Käed sügaval taskus ja hõlmadest veab Tuisk oma lennul mind kohe Helveste lõputus tantsus viib hoog Alla ja üles mind ühes Pilv mähib mu endasse, matab mu tee Nii tugevalt hoiab mind süles Ja järsku on kõikjal nii vaikne Puud hangedes silmini sees Külm kangeks on kohmetand meeled Vaid soojust ma igatsen veel Veel võpatad tasa sa unes Toasoojuses istun su ees Veel ohkad kui laps peale nuttu Kes uinunud lõpuks on öös