Su hingus läbistas mu und
Ja see sai elavaks kui vesi
Mis voolama on vallandund
Sest hetkest, kui su rahutus ta rannul jalgu pesi
Mu märgistus su puude, mil
Su vari üle laante lendas
Ma olen ainult lihtne lill
Kuid mulle vähe ruumi jäänud iseendas
Ja osadus Su suurusest
Mu südamele raske kanda
Mind piinab taime kitsas kest
Sult palju sain, kuid midagi mul pole vastu anda
On sügaval Su allikad
Nad minu janunevaid juuri jootsid
Mis täitmatuna kustuvad
Ehk küll Su surematuseni ulatuda lootsid
Öö kõik mu värvid kummutab
On sellest ütlemata kahju
Et sünge sügis summutab
Ükskord mu valmisõitsemise hiigeltulikahju
Nüüd hävimise aimusest
Mu mõtted muutund tähesajuks
Et ükski langetähtedest
Kui hõõguv katsekivi jäävalt hingepõhja vajuks
Poolkinnisilmi kõndijad
Ses metsas midagi ei tea must
Ma siiski rikkamaks teen maad
Ja täidan iluigatsuse igavikuseadust
Kes pani helisema koos
Kõik vaiksehäälsed mängutoosid?
Metslilled varisevad soos
Et puhkeda Su aedades kui viimistletud roosid