Kes kõnnib sel hilisel tunnil
Kus paljud on juba uinunult maas?
Mis jõud teda kõndima sunnib
All jalgade kuupaiste klirisev klaas?
Kõik majad on vaikivad kivid
Pronksuksed on suletud
Neist mööduvad unede rivid
Pead longus ja juletud
Jääb hämaraks varjudekuruks
See unelm, mis oli nii lai
Et teda vaid kukkudes puruks
Ehk keegi kord läbida sai
Koos valud ja hõisked... Kui tore
On laulude leegitsev laad!
Ja selleks, et meelt heita, pole
Siin ühtegi jalatäit maad
Ei pääse, kes päiksesse lendab
Ta praginal süttib kui pird
Kes kõiksuse sulatab endas
On hetkede hurmale ird
Kui enam ei astugi jalad
Teil, aegadest tahutuil
Öö ikka veel sinendust valab
Sõrmedel rahutuil
Surm kiigutab laulude hälle
Ja naeratab piinatult
Ja varjud, need taanduvad jälle
Lauludest riivatult
Kord kustuvad kevade kõned
Ja otsa saab aedade aeg
Siis mõtetest väsivad mõned
Ja nendele kasvavad kraed
Kuid praegu käid jälgesid jättes
Käes varitsev võlurikepp
Su kaljuses südamelättes
Veel palju on värsket ja voolavat vett
Kes meeletult särab ja põleb
Palangus pidevas
Sel kustuda pole nii kõle
Õhtus kord videvas
Hing võta ja värvideks pillu õislehehangedes
Oo, kullased mälestuskillud...
Peab tõusma ka langedes!
Kes kõnnib sel varasel tunnil
Kus paljud on alles uinunult maas?
Mis jõud teda kõndima sunnib
All jalgade kuupaiste purunev klaas?