Kui muinasjutt me kohtumise tund
Poeb malbeid erutusi silmisse ja kõnne
Ja läitub loojangute loomusund
Et liita hetkeis killustatud õnne
Taas vallandumas sõna hell ja soe
Mis tardus südameisse kannatuste põrgus
Mil rebenesid haprad hingekoed
Ja mustav valu läbi meelte nõrgus
Kui väsib kaua pidutsenud surm
Saab nõnda võimsaks elu virguv tukse
Et iga helin, sära, õitehurm
Su hinge avatuna leiab ukse
Üks ülemeelik andumiseihk
Meid matab nagu toomehelbelumi
Täis tõotusi su kallistelev pihk
Sel ööl on suure täitumise jumi
Sus süttin, uuestsünni sametöö
Su kõigi saladuste maitsmisjanus
Mis sest, et süda homme tumeraskelt lööb
Ja kahetseb, et leegitsedes anus
Me igas süleluses uueks saav
On rõõm, kui poleks talle üldse piiri
Su suu veel eile valutanud haav
On täna tulvil naeru purpurkiiri
Su huultelt viimse tilgani joon mee
Ses unelmate nõtkes viigisalus
Kui polekski me taunitute teel
Kus vaevus rännatakse vermeisjalu
Su embus on kui lihastund legend
Kaks kirge ühtub suudluste ekstaasis
Julm aeg on alistanud end
Me sees ja ümber kõik on leek ja lend
Mis noorusunenägudest me juurde naasis