Siin, kus aastas kaamos hõivab seitse kuud
Raha ei ole, aega pole, ümber pimedus
Kus keskaeg veel kestab ja lõppu tal ei näe
Kus kogu ööpäev, on pime tööpäev
Ja siin me elame kui vampiirid või kaevurid
Sest päris valgust on näha vaid hädavaevu siin
Ja kui see tuleb siis pilvedega piiratud
Vilksab sinu kontole ja kaob, nagu viirastus
Sest kui kehas endorfiinide tase on madal
Need kartulisööjad seda muuga ju asendavad
Piibu, triibu, pilli või kokteiliklaasiga
Jälitavad ekstaasi nagu miraaži, nad
Ja nii need pahed tõeks saavad
Ja olude sunnil lasevad kõigel nad sellel juhtuda
Et hoida elu põnevana, end põletavad
Et leegid sees ei hakkaks kergelt ära kustuma
Ja nii me ootamegi suve
Ja nii me ootamegi suve
Ja nii me ootamegi suve
Kuni see lõpuks tuleb, tuleb
Ja nii me ootamegi suve
Ja nii me ootamegi suve
Ja nii me ootamegi suve
Kuni see lõpuks tuleb, tuleb
Ja nii me tiksume, üheksast viieni
Pinges nagu viiuli keeled viimase piirini
Kohustusi veeretame nagu sitasitikad
Ja me nägudest näha, kuidas see elu meid pitsitab
Ja meist voolib melanhoolsed sümfooniad
Millest kontrastina kumab läbi suve mälestused
Varsti õues on ju kakskümmend kraadi sooja
Ja me eludel tekib sellest kohe teine tähendus
See juuni septini kestab siesta kui
Energiat saab õhust nagu Nikola Tesla, see
Lõusta pärast seni kogunenud pasa
Ja teeb pimeda aja ühe spurdiga tasa
Siis asjad saavad aetud, aga viitega
Ja olmestress kustub ära ühe viipega
Sellest piisab, et maatriksist välja saada
Ja mu aasta jama, see on manjaana
(Ah, mis seal ikka, kannatab ära)
(Sest valgustatud saavad kõik alles ju pärast)
(Ah, mis seal ikka, kannatab ära)
(Sest valgustatud saavad kõik alles ju pärast)
(Ah, mis seal ikka, kannatab ära)
(Sest valgustatud saavad kõik alles ju pärast)
Ja nii me ootamegi suve
Ja nii me ootamegi suve
Ja nii me ootamegi suve
Kuni see lõpuks tuleb, tuleb
Ja nii me ootamegi suve
Ja nii me ootamegi suve
Ja nii me ootamegi suve
Kuni see lõpuks tuleb, tuleb