Sääl on üks maja, kesk me valget hingeund, Ta kivist trepil veel on südatalve lund Jalgrajal muru sisse külmunud on tolm Sa tuled öösiti, kui kell on saanud kolm, Mu võtad pääle sealt, kus meie algus on On valged kardinad ja õhtupäikses toad, On kerged hommikud ja kõhusoojad road Ning majja peidetud üks salavaikne tõik, Sääl algab ja lõppeb meile kõik, Sääl algavad ja lõppevad me uned kõik Tolmust pühib raja meie öine samm Soojas puutumises kaob nuttev majavamm Ja sääl siis ongi meie viimne pelgupaik, Unistusel kasvav, kauge tõusev päikselaik, Loojumise hämarusse langev männivaik Me terve elu otsin'd oleme üht maja, Eksitavail teedel läbi öise aja Kuid ainus kord siin elus ilmsi saad sa minna, äratada üles ja kutsuda mind sinna, Kus kõige lõppemine ammu tõmmat' vinna