Inimese hingelopergust tean mina tunnistada, Enda jalgade paterdusse oskan ma takerduda. Mõttemulkute vaterdust harva saan vaigistada, Argipäevade askeldustesse võin uppuda ära. Läinud päevade hellitust vahel võin heietada, Otsimise ääri ja otsatust võtnud olen leierdada. Ise oma nõrkust ja torsakust tuleb mul kannatada, Selle maailma saladustesse võin eksida ära. Inimese hinge relvitust tean mina tunnistada, Suu ja silmade kohmetust tuleb vahel tervitada. Olemise kergust ja kergitust saan ära tunda ja näha, Argipäevade üllatustesse võin armuda täna.