Ma kõnnin mööda lõputult hargnevat teed. Mind ümbritsevad kummalised ideed.
Nad uputan pilgeni peekrisse ja vaatan oodates tühjusesse.
Kui jõuan koju, siis on mul paha, vaid natuke armastust siis sinult tahan.
Viskan sitased riided masinasse, panen väikese tule kaminasse.
Istun köögilaua taga, mõtlen tüdrukust, keda ma ei vääri.
Mõtlen, miks on elu läinud nii.
Lõikan välja su pilte ajalehest, kuni käe külge kasvavad käärid,
Ja ma ei suuda nuttagi.
Soovi mulle head, tule silita mu kõõmast pead.
Pühi oma tervendava käega eemale mu kurbus ja mu viha.
Istu voodile, võta mu pea oma kätele.
Ütle, kus me näin'd oleme üksteist.
Aegajalt tuleb märkmikust tõmmata maha mõne sõbra nimi, kes maetud on maha.
Uued nimed sinna kirjutan asemele, mis pole vajalikud mitte kellegile.
Pool elu möödub pohmellis, teine pool mäluaugus.
Mind ei kutsu enam kunagi lõpmatu kaugus.
Ma tahan vaid koju, tahan magada. Tahan süüa ja telekat vaadata.
Ja ma ei otsi elu mõtet, sest ma leidsin ta üles juba ammu.
Ja kaotasin jälle ära vist.
Tuleb järjest rohkem pingutada, et iseendaga pidada sammu.
Oo, saatus, anna jaksamist.
Soovi mulle head, tule silita mu kõõmast pead.
Pühi oma tervendava käega eemale mu kurbus ja mu viha.
Anna mulle suud, ma olen purjus ja väsinud.
Ütle, millal kell saab üksteist.
Ülal pilve peal jumal kratsib oma haiget pead.
Avab oma esimese hommikuse õlle kell üksteist.
Vaatab alla sealt halli pilve serva pealt,
Ja ütleb: "Inimesed, armastage ometi üksteist."